9.10.17

MINU #SUURIMJULGUS


Paljugi, mis te siit postitusest lõpuks välja loete on see ikkagi seotud minu oma kogemusega ja soovitustega, kuidas nendest asjadest üle olla ja oma elu täiel rinnal nautida. Selle kirjapanemine ei olnud kerge ja sellest rääkimine pole ka ilmselt mitte kunagi. Küll aga kui Telia selle teemaga üle Eesti välja tuli, tundsin, et ma pean teiega oma lugu jagama ja tagamaid näitama, et tõestada, et sa pole see, kes sulle öeldakse, et sa oled! 

Aga alustame algusest. Mõned teist ehk mäletavad Marieli nii 5.-6. klassis, olin täiesti tavaline tütarlaps, kes käis koolis, sõpradega väljas, huviringides ja tantsimas- ometi olin oma olemusega kellegile ette jäänud, minu koolikaaslastele. Üldiselt oli koolis, minu klassis, suhted väga head ja sõbralikud, kellegagi suur haakumist ja kaklemist ei olnud, küll aga suutis mu elu kardinaalselt muuta üks tol hetkel vanema klassi õpilane- küll ma jäin talle ette oma riietusega, välimusega, kes teab millega. Sain iga päev halbu kommentaare, küll olen paks, küll olen siga ja no te teate küll, mida kohe armastatakse endast väiksematele öelda, kui tahetakse neile haiget teha. Ma olin tõsiselt kurb, ma ei julgenud algul mitte kellelegi rääkida, kui üks hetk lihtsalt tabasin, et see teeb mulle nii haiget ja lootsin, et keegi tuleb appi - aga reaalsuses ei pööranud tähelepanu ei lähedased ega tuttavad, sest keegi ju EI TEADNUD! Mitte keegi ei julgenud vastu hakata, kuna kardeti saada naerualuseks. Ühesõnaga, kannatasin ikka päris pikalt koolikiusamise all. Sealjuures, minu algne klassijuhataja sellele samuti suurelt tähelepanu ei pööranud - nad ju lähevad varsti koolist ära, eks natukene peab kannatama ka, olid tema sõnad. 
Jättes koolikiusamise korraks kõrvale, oli see algselt vaid koolis, peale kooli ja enne kooli oli rahu majas, kuni avastasin interneti. Vast mäletate kõik seda populaarselt ask.fm lehekülge, kust inimestelt KÜSIMUSI küsida saab- mitte halbu ja õelaid kommentaare jätta. Aga nii juhtus - sain taaskord neid samu kommentaare sinna, teadmata, kes neid kirjutab. Kiusamine oli jätkunud nii koolis kui kodus, ehk siis täpsemalt internetis, kus inimesed kartsid avaldada oma isiksust, tehes sellega väikesele tüdrukule veel rohkem haiget. Mõni hull mõte käis peast läbi küll kui nüüd aus olla- õnneks on mul toetavad vanemad ja saime tol hetkel asja kontrolli alla. Kuna mind sõimati ka ülekaaluliseks, paksuks - mis ma tegelikult ju ei olnud, olin lihtsalt üks laps kes nautis elu ja armastas tegutseda, ma lihtsalt ei kaalunud võibolla 30kg ja ei olnud peenike, aga kas just paks, no ma ei tea. Igatahes, peale pikka võitlust iseendaga, leidsin, et kust nemad küll teavad, milline inimene ma olen- sa kirjutad mulle minust midagi, mida ma ise ka ei tea- huvitav, kas pole? Ja sain oma probleemidega rajale, hakkasin trenni tegema ja lõin oma blogi. Arvate, et sellega sai kõik korda? Kahjuks mitte. Küll sain koolis kommentaare, kuidas olen nüüd ''moeblogija'' ja wannabe fashionista, kui KLEIDIGA aktusele läksin, no hands up ma ei olnud kusjuures isegi ainuke! Küll aga oli vaja koguaeg nõmedalt kellegi päev ära rikkuda. Isegi mu oma klassikaaslased viskasid tol hetkel mu üle nalja ja ütlesid, et mis blogija ma selline olen - vot täna ma ütlen teile, et ma olengi, mitte mingisuguse auhinna pärast, vaid sellepärast, et ma jäin tegema seda mida ma ise tahtsin, mitte mida keegi teine minule ette ütles. Oluline on oma probleemidest rääkida, inimesele keda sa usald ja kes sind ära ei kasuta. Üksinda jäämine ja endasse sulgumine on kõige hullem tegu. JULGE RÄÄKIDA! Mina uskusin iseendasse ja sain sellest raskest olukorrast üle - olles nüüd siin teie ees tahaksin teile öelda ainult ühte: 
PALUN USU ISEENDASSE, LOO, JAGA, KANNA, TEE SEDA MIDA SA ISE TAHAD. Teiste inimeste arvamus loeb meile vaid niipalju, mida soovitavad ja aitavad paremaks muuta meile lähedased sõbrad (minul on neid ausalt vaid ühe käe sõrmedel lugeda) kuid kui keegi kunagi peaks sulle ütlema, et need püksid sulle ei sobi või sa oled kole, paks- misiganes, siis palun ära võta teda kuulda. Jah, see teeb haiget ja ma tean seda tunnet aga kõik ei tulegi sellest omal jõul enam välja. Ja sina kiusaja, mõtle enne läbi- kas oleks tore öelda midagi ilusat, et teise päev korda saata või tõesti, pigem vaikida ja jätta see mõte oma pähe. Me peame oma eludest välja jätma inimesed, kes toovad meile ainult negatiivsust, kes kunagi meisse ei usu ja meid ei toeta. Olen kogenud küll ja küll, kuidas võõrad inimesed tulevad ja ütlevad midagi toredat, näiteks blogiauhindade võidu korral, aga palju lähedased inimesed vaikivad, õnnegi soovimata - ma ei näita näpuga ja ei palu endale õnne soovida, aga kui su kõrval on inimene, kes sinu ellu õnne või armastust ei too, vaid halba ja negatiivsust siis on aeg sellest välja astuda ja leida inimesed, kes on tõsiselt sinu poolel ja aitavad sind nii heas kui halvas:) 

Oma jutuga tahan öelda, et #SUURIMJULGUS on öelda ei asjadele mis sinu kohta ei käi, tunnustada iseennast, valida omale sõbrad, kes tõsiselt tahavad sinu seltskonnas olla ja julgeda teha seda, mida sinu süda ja hing ihkab:) Seega GO AND GET WHAT YOU WANT! Elu on nii palju rohkem kui tühised kiusajad ja halvad sõnad, maailmas on palju toredamaid kogemusi ja hetki millest kujunevad meile elu parimad mälestused:)  PEACE OUT! 
I love to inspire, to create and to love♥

3 comments:

  1. Nii tubli oled! Nii inspireeriv su lugu lugeda kuna sa oled noor ja juba nii enesekindel ja teadlik. Aitäh, et tuletasid midagi lihtsat aga olulist meelde :)

    ReplyDelete
  2. ❤❤❤❤❤❤❤

    ReplyDelete